1918 aasta gripipandeemia ajal, mil maailm oli kaoses ja meeleheitel, püüdsid ühiskonnad iga hinna eest leida lahendusi, mis võiksid päästa elusid. Sellele meeleheitele ja tungivale vajadusele leevendada inimkannatusi vastates, rakendati Uus-Meremaal ja mujal eksperimentaalseid hingamiskambreid, mis täitsid õhku tsink-sulfaadi ja formaldehüüdi aurudega. Neis kambris viibides pidid inimesed hingama sisse kemikaale, mis lubasid ennetada või ravida gripiviirust, tuginedes tollal nappidele ja eksperimentaalsetele teadmistele. Kuid tagantjärele peegeldub nendes meeleheitlikes katsetustes midagi palju sügavamat ja tumedamat – inimkonna kalduvus utilitarismi kõige düstoopilisematesse vormidesse, eriti kriisiolukordades.

Need hingamiskambrid, milles inimesed olid justkui katsejänesed, heidavad varju üle inimõiguste, eetika ja meditsiinipraktikate, millel peaks alati olema kindel teaduspõhine alus. Need sündmused rõhutavad, kui kergesti võib kriisiolukorra surve all teha otsuseid, mis ohustavad inimeste elusid ja heaolu, püüdes õigustada vahendeid eesmärgiga, mis tundub õilis – elude päästmine.

Mis teeb hingamiskambrite loo eriti süngelt märkimisväärseks, on inimeste valmidus alluda autoriteetidele ja ekspertidele, ilma et nad küsiksid kriitilisi küsimusi või nõuaksid tõenduspõhist kinnitust. See avab arutelu inimkonna orjameelsuse ja rumaluse üle, mis ilmneb, kui hirm ja meeleheide tõrjuvad kõrvale ratsionaalse mõtlemise ja kriitilise kaalutluse.

Veelgi enam, need sündmused panevad meid küsima, kas ajalugu võib korduda, kui me ei õpi oma vigadest. Praeguses teabeajastul, kus teadus ja meditsiin on arenenud nagu kunagi varem, seisame ikka silmitsi väljakutsetega, kus teaduspõhiste lahenduste ja kiirete, kuid küsitavate "lahenduste" vahel tuleb teha valik. Info üleküllus ja valeinformatsioon muudavad veelgi pakilisemaks vajaduse teadlikkuse ja hariduse järele, et õppida mõistma ja väärtustama teaduspõhiseid meetodeid ning austama iga inimese õigusi ja autonoomiat.

1918. aasta pandeemia hingamiskambrid jäävad meenutama üht tumedamat peatükki inimkonna ajaloos, kus meeleheide viis küsitavate praktikateni. See peatükk manitseb meid olema alati valvsad, kriitilised ja informeeritud, et mitte korrata mineviku vigu. Peame olema valmis küsima raskeid küsimusi ja nõudma tõenduspõhiseid lahendusi, sest ainult nii saame tagada, et tulevikus kriisidega silmitsi seistes austame inimkonna väärikust ja õigusi.

On uskumatu, kuidas ajalugu kordub, tuues esile inimkonna lõputu tsükli usaldada ja alluda autoriteetidele, isegi kui see tähendab enda tervise ohtu seadmist. Läbi aegade on leidunud inimesi, kes, olles meeleheitel või lihtsalt teadmatuses, on lasknud endaga eksperimenteerida viisidel, mis tagantjärele tunduvad kohutavalt rumalad. 1918. aasta gripipandeemia ajal kasutusele võetud hingamiskambrid on üks selline näide - suure hirmu ja ebakindluse ajal otsiti kiireid lahendusi, mõtlemata kõikidele võimalikele tagajärgedele.

See lugu ei ole lihtsalt jutustus vanadest meditsiinipraktikatest, vaid sügavam mõtisklus selle üle, kui kergesti inimesed võivad alluda autoriteetide survele ja lubada endale teha kahjulikke asju, lootes leida lahendust oma hädadele. See on peatükk inimajaloost, mis paneb meid küsima, kui palju oleme tegelikult ajaga edasi liikunud.

Tänases maailmas, kus teadus ja tehnoloogia arenevad kiiremini kui kunagi varem, võiks eeldada, et sellised eksimused on minevik. Kuid ajalugu õpetab meile, et kriisiolukordades võivad ratsionaalsus ja kriitiline mõtlemine sageli taanduda, jättes ruumi hirmule ja autoriteetide pimesi järgimisele. See eessõna kutsub lugejat mitte ainult tutvuma ühe ajaloolise episoodiga, vaid ka mõtisklema selle üle, kuidas igaüks meist võib sarnastes olukordades tegutseda. Kas meie usaldus autoriteetide ja uute lahenduste vastu põhineb teadmusel ja mõistmisel või lihtsalt lootusel ja meeleheitel?

Selles valguses muutub 1918. aasta hingamiskambrite lugu mitte ainult ajalooliseks õppetunniks, vaid ka tänapäevaseks meeldetuletuseks, et tervemõistuslikkus, teaduspõhisus ja inimõiguste austamine peaksid olema meie tegevuste keskmes, eriti kriisiolukordades.