Kalevala: Unustatud viikingi-impeerium Saaremaal?
Veebiavarustes leidub palju põnevaid hüpoteese, kuid üks neist paistab eriti silma oma julgusega raputada seni tuntud ajalookäsitlusi. Käesolevas arutelus käsitleme professor Matti Klinge teooriat, mille kohaselt Soome rahvuseepose "Kalevala" sündmused ei toimunud traditsiooniliselt arvatud Karjalas, vaid hoopis Saaremaal, osana eesti-soome viikingi-impeeriumist. See hüpotees pärineb artiklist, mis ilmus Eesti
Veebiavarustes leidub palju põnevaid hüpoteese, kuid üks neist paistab eriti silma oma julgusega raputada seni tuntud ajalookäsitlusi. Käesolevas arutelus käsitleme professor Matti Klinge teooriat, mille kohaselt Soome rahvuseepose "Kalevala" sündmused ei toimunud traditsiooniliselt arvatud Karjalas, vaid hoopis Saaremaal, osana eesti-soome viikingi-impeeriumist.
See hüpotees pärineb artiklist, mis ilmus Eesti Päevalehes aastal 1984, kuid mille ideed on endiselt aktuaalsed ja kutsuvad esile elavat diskussiooni. Klinge, kes on Helsingi ülikooli ajaloo professor, väidab, et eesti-soome viikingi-impeeriumi keskpunkt asus just Saaremaal. See muudaks meie mõistmist Läänemere piirkonna ajaloost, asetades Saaremaa tolleaegsete mereriikide oluliseks keskuseks.
Raamatus "Östersjövälden, ett illustrerat utkast", mis on ilmunud ka rootsi keeles, kirjeldab Klinge, kuidas see impeerium võis ulatuda Rügeni saarest Balti mere lõunaosast piki rannikut Eestisse ja sealt edasi üle Soome lahe Soome edelaossa. See hüpotees esitab väljakutse Soome rahvuslikele narratiividele, mis on tihedalt seotud Kalevala sünniloo ja Karjala müstilise maastikuga.
Kalevala ja selle viikingipealikud Väinämöinen ja Lämminkäinen, keda Klinge käsitleb viikingipealikutena, on kirjeldatud osana sellest mereriigist, mis tekkis umbes 700 eKr ja püsis kuni 1200 pKr. Samaaegselt eksisteeris svealaste impeerium Pohjola, mida Kalevalas on nimetatud Pohjolaks, sageli surmariigina.
Kalevala teke ja selle loomise lugu said uue tõlgenduse Lönnroti käe läbi 19. sajandi alguses, kui ta Karjalas ringi rännates soome kantelelaule kogus. Need laulud, mis käsitlevad meresõite, saari ja merelahinguid, olid peamiselt suulises traditsioonis säilinud materjalid, mille Lönnrot oma Kalevala eeposesse koondas.
See diskussioon Kalevala päritolu üle avab uusi perspektiive nii ajaloolastele kui ka kultuurihuvilistele, pakkudes võimalust vaadata ümber nii eesti kui ka soome rahvuseeposte ajalugu. Kas oleme valmis oma ajalookäsitlusi kohandama ja nägema Saaremaad kui olulist keskpunkti muistsete mereriikide ajaloos?