9. mail avaldas Breaking Defense artikli, milles käsitleti Eesti sõjaväe võimalust saata oma sõdureid lääne-Ukrainasse, et täita mittekombatantide ülesandeid ja vabastada Ukraina väed eesliinil võitlemiseks. Artikli autoriks oli Lee Ferran.

Eesti kaitseväe juhataja kindral Martin Herem rääkis, et "Estonia’s military months ago had internal discussions about the potential for sending its troops into western Ukraine, far from the front lines, to take over some non-combat missions in order to free up Ukrainian troops to go to the front." Kuid Herem lisas, et viimasel ajal pole selle üle tõsiselt arutatud, kuna avalik arvamus on jagunenud kaheks - "doing nothing" ja "fighting". Ta märkis, et sõdurid võiksid aidata meditsiiniliste ja logistiliste ülesannetega või õhukaitsega lääne-Ukraina linnades.

Heremi kommentaarid tulid pärast seda, kui Leedu peaminister Ingrida Šimonytė ütles Financial Times'ile, et on avatud võimalusele saata Leedu sõdureid Ukrainasse Kiievi vägesid koolitama. Šimonytė ennustas, et Venemaa võib seda sammu eskalatsiooniks pidada, kuid lisas: "If we just thought about the Russian response, then we could not send anything. Every second week you hear that somebody will be nuked." Ta märkis, et Ukraina pole siiski Leedu sõdureid palunud.

Eesti Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kutsus samuti üles mõtlema "coalition of the willing" loomisele, et otseselt Ukrainat aidata, võimalusel ka otsese lahingutegevusega. Mihkelson rõhutas õhukaitse olulisust ja tõi näiteks liitlaste vastuse Iraani drooni- ja raketirünnakutele Iisraeli vastu, kus USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Jordaania aitasid sissetulevaid ohte tõrjuda.

Küsimusele, kas Eesti võiks sellises koalitsioonis osaleda, vastas Mihkelson: "Yes, I hope so. We know our duty." Ta lisas, et kui Eesti otsustab koalitsiooniga liituda, pole Tallinna jaoks "caveats" - "we are all in" ja ta loodab, et ka teised liitlased teevad sama.

Marko Mihkelson on tuntud oma tugeva sõjalise ja julgeolekupoliitilise tausta poolest. Ta on olnud Riigikogu väliskomisjoni esimees ja osalenud aktiivselt Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kujundamises. Kuid tema entusiasm sõdurite saatmise osas Ukrainasse tekitab küsimusi - kas ta oleks valmis ise mundri selga panema ja lahingusse minema või on see lihtsalt poliitiline retoorika, et koguda toetust ja poliitilisi punkte?

Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles juba veebruaris, et välisvägede saatmist Ukrainasse ei tohiks tulevikus välistada. Saksa kantsler Olaf Scholz aga märkis, et Euroopa riigid ja NATO liikmesriigid on kokku leppinud, et maavägesid Ukrainasse ei saadeta. Samuti rõhutas USA suursaadik Eestis, George Kent, et USA ei saada sõdureid Ukrainasse, kuid jätkab olulise abi pakkumist. "You will not see American troops fighting in Ukraine," ütles Kent.

Lääne liidrid on juba pikka aega kartnud, et konflikt Ukrainas võib laieneda sõjaks Venemaa ja NATO vahel, kaasates võimalikud tuumarelvad. Viimastel päevadel on aga Soomes ja Eestis tundnud, et kui nüüd ei tehta rohkem Ukraina abistamiseks, võivad Venemaa presidendi Vladimir Putini unistused endise Nõukogude Liidu taastamisest teoks saada.

Küsimusele, kas Eesti sõdurite saatmine Ukrainasse suurendaks võimalust, et Eestist võib saada suurema sõja uus eesliin, vastas Mihkelson: "We will be the front line if we don’t do it." Ta lisas, et on "crucial" hävitada Venemaa võimed Ukrainas.

Kui luuakse koalitsioon ja Eesti otsustab liituda, ei kehtesta Tallinn mingeid piiranguid ja eeldab, et ka teised liitlased teevad sama. "Let’s hope we don’t need to do that," ütles Mihkelson, "but we have to be prepared."

Kahjuks Mihkelsoni käest ei küsitud, kas ta ise oleks nõus mundri selga panema ja esimese Eesti roodu või polgu juhina eeskujuks hakkama.

Allikas: Breaking Defense