Kujutage ette maailma, kus iga teie liigutus on jälgitud, iga sõna salvestatud, iga mõte analüüsitud. See pole enam utoopia või düstoopia fantaasia; see on meie lähitulevik, digitaalne koonduslaager, kuhu meid samm-sammult juhatatakse.

Digitaalne avalik taristu (Digital Public Infrastructure, DPI) on saanud globaalseks nähtuseks, mille arengut juhib Hiina – maailma juhtiv digitaalne suurjõud. Hiina mudel, kus tehnoloogia ja riiklik kontroll on sulandunud üheks, on muutumas teerajajaks, mida ÜRO püüab jäljendada oma 2030. aasta digitaalse maailmakorra visioonis. Keskseks algatuseks selles uues maailmakorras on 50-in-5 kampaania, mis seab eesmärgiks viia 50 riiki järgmise viie aasta jooksul ulatusliku DPI kasutusele.

50-in-5 kampaania algatas ÜRO koos Bill & Melinda Gatesi Fondi, Digitaalse Avaliku Taristu Keskuse, Co-Develop’i, Digitaalsete Avalike Hüvede Alliansi ja ÜRO Arenguprogrammiga (UNDP). Seda toetavad GovStack, Ameerikavaheline Arengupank ja UNICEF. Kampaaniat rahastavad mitmed rahvusvahelised finantsasutused, sealhulgas Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), samuti suurte tehnoloogiaettevõtete fondid nagu Google ja Microsoft.

50-in-5 kampaania eesmärk on aidata 50 riigil kujundada, rakendada ja laiendada vähemalt üks DPI komponent, väidetavalt turvalisel, kaasaval ja koostalitlusvõimelisel viisil. Kampaania toob riigid kokku, et lühendada DPI rakendamise teekonda, jagades õppetunde, parimaid tavasid ja spetsiaalselt loodud avatud tehnoloogiaid, sealhulgas digitaalsete avalike hüvede (DPG-d), mis võivad vähendada kulusid ja maksimeerida mõju kõigile.

Hiina on eeskujuks oma ulatusliku tehnoloogilise suutlikkuse ja valitsuse toetusega, mis on loonud tervikliku ja võimsa DPI süsteemi. Hiina mudel on näidanud, kuidas riiklikult juhitud digitaliseerimine võib saavutada kiireid ja ulatuslikke tulemusi, kuid samal ajal on see tõstatanud küsimusi privaatsuse ja kodanikuvabaduste osas. Valitsuse kõikvõimas silm jälgib iga liigutust, jättes kodanikele vaid illusiooni vabadusest.

Kampaanias osalevad riigid, sealhulgas Eesti, Bangladesh, Etioopia, Guatemala, Moldova, Norra, Senegal, Sierra Leone, Singapur, Sri Lanka ja Togo, esindavad erinevaid geograafiaid ja sissetulekutasemeid. Need riigid on võtnud kohustuseks mitte ainult enda, vaid ka teiste riikide toetamist DPI juurutamisel. Kuid kas see toetus tähendab tõelist arengut või on see hoopis samm digitaalsete ahelate poole?

Eesti esindaja, Nele Leosk, rõhutab, et digitaliseerimise eesmärk Eestis on olnud alati palju enamat kui lihtsalt DPI loomine. Kuid kas see kõlab veenvalt, kui samal ajal tuleb arvestada Hiina mudeli võimalikku varjupoolt? Kas me suudame tõesti vältida digitaalse düstoopia lõksu, kuhu Hiina oma rahva on juba ammu suunanud?

ÜRO uue digitaalse maailmakorra 2030 visioon püüab edendada digitaalset koostööd ja arengut globaalses mastaabis. Kampaania eesmärk on tagada, et kõik riigid, sõltumata sissetulekutasemest või geograafiast, saavad kasu DPI rakendamisest, vähendades digitaalse lõhe ja tagades, et keegi ei jääks maha. Kuid kas see tõesti vähendab lõhet või pigem süvendab seda, viies meid ühtse ja totalitaarse järelevalve alla?

DPI komponentide rakendamine võib stimuleerida innovatsiooni ja kohalikku ettevõtlust, parandada teenuste ja võimaluste kättesaadavust kõigile inimestele ning luua koostalitlusvõimelisemaid tehnoloogiaid ja globaalseid kogukondi. Kuid oluline on meeles pidada, et selliste kampaaniate puhul on alati risk, et riigid, kes ei suuda DPI-d piisavalt kiiresti ja turvaliselt rakendada, võivad jääda digitaalsete monopolide või killustunud ökosüsteemide lõksu, kus innovatsioon on piiratud ja avalik kasu minimaalne.

Hiina mudeli järgimine võib kaasa tuua ulatuslikku andmete kogumist ja jälgimist, mis võib kahjustada privaatsust ja isikuvabadusi. Kui sellised süsteemid ei ole piisavalt turvalised ja läbipaistvad, võivad need avada uksed massiivsele kontrollile ja manipuleerimisele. Hiina digitaalstrateegia on loonud süsteemi, kus riigil on kodanike üle enneolematu kontroll, mis tekitab olulisi küsimusi privaatsuse, isikuvabaduste ja väärkohtlemise võimalikkuse osas.

ÜRO 50-in-5 kampaania, mida juhib Hiina mudel ja ÜRO digitaalne maailmakord 2030 visioon, on põnev ja lootustandev algatus, mis toob esile riikidevahelise koostöö ja innovatsiooni. Kuid samal ajal tuleb meil olla valvsad ja kindlustada, et digitaalse avaliku taristu areng toimub viisil, mis kaitseb meie privaatsust ja vabadusi. Ainult nii saame tagada, et digitaalne transformatsioon viib meid parema ja kaasavama tuleviku poole, mitte digitaalse düstoopia äärele.

Eesti on digitaalsete uuenduste teerajaja, näidates maailmale, kuidas digiteerimine võib muuta valitsuse toimimist ja kodanike igapäevaelu. Eesti e-valitsus ja e-residentsuse programm on olnud edulood, mis on tõstnud Eesti maailmakaardile kui digitaalne liider. Siiski ei ole need saavutused tulnud ilma väljakutseteta. Eesti peab pidevalt tegelema küberturvalisuse ja privaatsuse küsimustega, tagades, et kodanike andmed on kaitstud ja usaldusväärsed.

Üks olulisemaid teemasid digitaalse avaliku taristu juurutamisel on digitaalne suveräänsus. Riigid peavad hoolikalt kaaluma, kuidas säilitada kontroll oma andmete ja tehnoloogiate üle, vältides liigset sõltuvust välisriikide lahendustest. Hiina mudel, kus riik kontrollib ulatuslikult digitaalset taristut, on andnud olulisi õppetunde selle kohta, kuidas tugev riiklik juhtimine võib aidata kaasa kiirele arengule, kuid samal ajal võib see ohustada isikuvabadusi ja privaatsust.

Digitaalne tulevik nõuab tasakaalu leidmist innovatsiooni ja privaatsuse vahel. Tehnoloogia peab olema kaasav ja läbipaistev, et vältida digitaalse lõhe süvenemist ja tagada, et kõik kodanikud saavad kasu digitaliseerimisest. Rahvusvaheline koostöö ja parimate tavade jagamine on võtmetähtsusega, et tagada õiglane ja turvaline digitaalne areng.

Kokkuvõttes on digitaalne transformatsioon keeruline ja mitmetahuline protsess, mis nõuab hoolikat planeerimist ja teostust. Eesti ja teiste kampaanias osalevate riikide kogemused võivad pakkuda väärtuslikke õppetunde ülejäänud maailmale, näidates, kuidas saavutada tasakaal innovatsiooni, turvalisuse ja isikuvabaduste vahel. Digitaalne tulevik võib olla helge, kui me suudame kasutada tehnoloogia potentsiaali vastutustundlikult ja eetiliselt. Kuid me peame alati olema valvsad, et mitte sattuda digitaalse düstoopia lõksu, kus iga meie liigutus on jälgitud ja meie vabadused piiratud.