Vaatamata järjepidevatele sanktsioonidele Venemaa vastu ning avalikele üleskutsetele peatada igasugune majandustegevus, mis võiks toetada Venemaa sõjategevust Ukrainas, on hiljutised sündmused näidanud, et majanduslikud huvid mõjutavad siiski Euroopa riikide otsuseid. 2024. aasta veebruaris jätkas Leedu pärast kuuekuulist pausi teravilja ostmist Venemaalt, soetades 12,2 tuhat tonni teravilja 1,95 miljoni euro eest. Sarnaselt suurendas Läti oma teravilja importi Venemaalt, hoolimata sellest, et nad olid samal kuul kehtestanud ühepoolsed toiduainete impordikeelud Venemaalt ja Valgevenest.

Selline käitumine tõstatab küsimusi Euroopa Liidu liikmesriikide poliitilise järjekindluse kohta. Ühelt poolt rakendavad ja toetavad nad sanktsioone, mis on mõeldud Venemaa majandusliku ja poliitilise surve avaldamiseks, kuid teisest küljest jätkavad nad kaubandussuhteid, mis toovad Venemaale olulist tulu. See kahepalgelisus ei ole mitte ainult poliitiliselt problemaatiline, vaid võib samuti õõnestada Euroopa ühtsust ja usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil.

Sellised vastuolud näitavad, kui keeruline on tasakaalustada majanduslikke huve ja poliitilisi põhimõtteid, eriti kriisiaegadel. Leedu ja Läti näitel ilmneb, et majanduslikud vajadused ja rahvuslikud huvid võivad mõnikord üle kaaluda ühiseid Euroopa põhimõtteid. See juhtum pakub olulist õppetundi poliitilise järjekindluse tähtsusest ja vajadusest tugevamate ühiste poliitikate järele Euroopa Liidus.