Kui esmapilgul tundub maailmamajandus vastupidavana — Ameerika majandus on õitsenud isegi kaubandussõja süvenemisel Hiinaga ning Saksamaa on ilma suurema majandusliku katastroofita toime tulnud Venemaa gaasivarustuse kaotusega — siis sügavam analüüs paljastab tõsiseid murekohti. Teise maailmasõja järel rajatud liberaalne majanduskord, mis on aastakümneid suunanud globaalmajandust, on nüüdseks tõsises ohus. The Economist värskeimas numbris avaldatud eriaruanne viitab, et see lagunemine ei ole ainult võimalik, vaid isegi tõenäoline.

Viimase paarikümne aasta jooksul on globaalne majandus keskendunud järjest enam sanktsioonidele ja majanduslikule isolatsioonile. Ameerika Ühendriigid on näiteks suurendanud survet Venemaa sõjalistele toetajatele, kehtestades sekundaarsed sanktsioonid. Riigid üle maailma püüavad matkida Hiina ja USA ulatuslikke riiklikke toetusi rohelisele tootmisele, tekitades seeläbi toetuste sõja. Samal ajal näeme, kuidas dollar säilitab küll veel oma domineeriva positsiooni ja arenevad turud näitavad vastupidavust, ent kapitali vood hakkavad järk-järgult killustuma.

Pikaajalised institutsioonid, mis on toetanud ja kaitstud senist süsteemi, on kas juba muutunud funktsioneerimatuks või kaotamas kiiresti oma usaldusväärsust. Maailma Kaubandusorganisatsioon, mis saab järgmisel aastal 30-aastaseks, on viimased viis aastat sisuliselt seisnud. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on samuti kriisis, kõikudes rohelise majanduse toetamise ja finantsstabiilsuse tagamise vahel.

Globaalse majanduskorra järkjärguline lagunemine on juba avaldanud majandusele "varjatud maksu", mida on tajutav, kuid mille ulatust on raske hinnata. Ajalugu on näidanud, et sügavamad ja kaootilisemad kokkuvarisemised on võimalikud ning need võivad saabuda ootamatult, kui allakäik on juba alanud. Esimese maailmasõja ajal lõppes näiteks globaalse integratsiooni kuldajastu, mida paljud pidasid igaveseks.

Praegu tundub sarnane murdepunkt liiga reaalne. Donald Trumpi võimalik naasmine Valgesse Majja, oma nullsumma-maailmavaatega, võib institutsioonide ja normide erosiooni veelgi kiirendada. Samuti võib kiirenenud Hiina odavate impordikaupade teine laine või suurejoonelised konfliktid nagu USA ja Hiina vaheline sõda Taiwani pärast või Lääne ja Venemaa konflikt, tuua kaasa katastroofilise kokkuvarisemise.

Globaalse majanduse praegused killustumise tendentsid ähvardavad pidurdada või isegi tagurpidi pöörata saavutusi, mis on aidanud miljonitel inimestel vaesusest pääseda ja maailma imikusuremuse määra oluliselt vähendada. Liberaalse kapitalismi kõrgajad - 1990ndad ja 2000ndad - olid ajalooliselt pretsedenditud, kuid nende saavutuste tulevik on nüüd küsimärgi all. Uue süsteemi loomine, mis võiks asendada laguneva korra, tundub ebatõenäoline. Tõenäolisem on, et maailma asjad laskuvad oma loomulikku seisundisse — anarhiasse, mis soosib röövimist ja vägivalda.

Kui usaldus ja koostööd soodustav institutsionaalne raamistik laguneb, muutub keerulisemaks ühistegevus 21. sajandi väljakutsetega tegelemisel. Sellised probleemid nagu tehisintellekti relvavõidujooksu ohjeldamine ja kosmosealane koostöö nõuavad riikidevahelist koordineerimist, mis võib asenduda rühmituste loomisega sarnase mõtteviisiga riikide vahel. See võib toimida, kuid sageli kaasneb sellega sunnimeetodid ja vastumeelsus, nagu näeme Euroopa süsinikupiirangute ja Hiina vastasseisust IMF-iga.

Hiina Kommunistliku Partei, Vladimir Putini ja teiste skeptikute jaoks ei ole süsteem, kus kehtib tugevaima õigus, midagi uut. Nad näevad liberaalset korda mitte kui kõrgete ideaalide väljendust, vaid kui toore jõu kasutamist Ameerika Ühendriikide poolt — võimu, mis on nüüd suhtelises languses.

Üleminek suurema autonoomiaga majandussüsteemidele võib esialgu tunduda ahvatlev alternatiiv, kuid see toob kaasa ka suuremaid riske. Keskmise sissetulekuga riigid nagu India ja Indoneesia, mis loodavad oma rikkuse kasvatada kaubanduse kaudu, leiavad end keerulisest olukorrast, kus vana korra killustumine loob küll uusi võimalusi, kuid samas suurendab ka majanduslikku ebakindlust.

Maailma väiksemad ja avatumad majandused, nagu Suurbritannia ja Lõuna-Korea, sõltuvad täielikult kaubandusest. Kuigi Ameerika majanduse tugev kasv võib jätta mulje, et maailmamajandus suudab kõikidele väljakutsetele vastu seista, näitab ajalugu, et see ei pruugi nii olla. Kui liberaalne kord laguneb, ei kao mitte ainult majanduslik stabiilsus, vaid ka aastakümnete jooksul saavutatud sotsiaalne ja poliitiline progress.