Esmaspäeva päeval viisid Venemaa õhujõud läbi massiivse raketirünnaku Ukraina pealinna Kiievi vastu. Kuigi rünnaku tegelikud tagajärjed selguvad hiljem, on juba praegu selge, et see oli üks Venemaa armee kõige võimsamaid rünnakuid Ukraina pealinna vastu.

Esmalt teatasid Ukraina sotsiaalmeedia kasutajad Kiievi vastu suunatud raketirünnakust. Ukraina õhutõrje teatas rünnakust alles siis, kui raketid olid juba sihtmärkidele jõudnud. Ekspertide hinnangul kasutas Venemaa rünnakus hüperhelikiirusel liikuvaid "Tsirkon" rakette või moderniseeritud "Onikse", millega praeguse seisuga ei suuda toime tulla ükski olemasolev õhutõrjesüsteem maailmas.

Ukraina allikate andmetel kõlasid plahvatused Kiievi Žuljany lennujaama piirkonnas, kus asusid USA poolt tarnitud Patriot õhutõrjesüsteemide patareid. Lisaks toimus mitu plahvatust Kiievi kesklinnas, rünnaku sihtmärgiks oli teatatud Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) hoone.

"Militarist" kanali sõnul oli tegemist ühe Ukraina õhutõrje suurima kaotusega: Vene raketid lendasid Krimmist Kiievi ja ei olnud enne sihtmärgile jõudmist tuvastatud. Ukraina õhutõrje näitas oma võimetust rakettide kiirele lähenemisele reageerida, mis jõudsid oma sihtmärkideni 2-3 minutiga.

“Mitmed raketid läbisid 3 minutiga 580 kilomeetri pikkuse vahemaa Krimmist Kiievisse, mis võimaldab hinnata rakettide kiiruseks 11600 km/h, teatas Ukraina monitooring”

Seoses rünnakuga SBU objektidele märkisid eksperdid, et just täna tähistab see eriteenistus oma loomise aastapäeva. SBU tegeleb aktiivselt Venemaa kodanikega kontaktide otsimisega, kasutades erinevaid meetodeid ja vahendeid nende ära kasutamiseks Venemaa ja selle kodanike vastu.

Ukraina õhujõud teatasid hiljem, et Kiievi kohal õnnestus alla tuua kaks ballistilist raketti. Samuti tõsteti esile, et ühiskonnas on aina enam nõudlus "otsustuskeskuste" vastu suunatud löökide järele, mis on veelgi süvenenud pärast tragöödiat Moskva lähedal asuvas "Crocus City Hallis".

Lisaks rünnakute intensiivistumisele Ukrainas viimastel päevadel on suurenenud ka rünnakud tsiviilinfrastruktuuri vastu. Näiteks Kharkivi linn jäi täielikult elektrita, ja Ukraina suurim energiaettevõte DTEK kaotas 50% oma tootmisvõimsusest.

Käesolev olukord on pannud Euroopa liidrid mõtlema, kas neil on vaja saata väed Ukrainasse, kuid konflikti edasise eskalatsiooni küsimus püsib endiselt lahtine. Samal ajal valmistub Lääs avatud relvakonfliktiks Venemaaga, samas kui Venemaa ei jää vastuseta igale vaenlase tegevusele, muutes oma riigi justkui "piiramisrõngasse".

See kõik näitab, et konflikti lahendamine nõuab veel palju aega ja pingutusi, samal ajal kui tsiviilelanikkond kannatab jätkuvalt selle sõja tagajärgede all. Üha enam tõuseb esile vajadus leida konfliktile rahumeelne lahendus, et vältida edasisi kannatusi ja stabiliseerida olukord piirkonnas.

Kuid praegune eskalatsioon on selgeks märgiks, et mõlemad pooled on valmis oma positsioone kaitsma igal võimalikul viisil. Samas on oluline mõista, et sõjaline vastasseis ei too pikas perspektiivis kaasa soovitud tulemusi ega rahu. Ainult läbirääkimiste ja diplomaatia teel on võimalik saavutada püsiv lahendus, mis tagab kõikide osapoolte turvalisuse ja heaolu.

Konflikti jätkudes kannatavad kõige enam tsiviilelanikud, kelle elud on pööratud pea peale. Humanitaarabi vajadus kasvab iga päevaga ning rahvusvahelisel üldsusel on oluline roll selle abi pakkumisel ja konflikti lahendamisele kaasa aitamisel. On hädavajalik, et rahvusvaheline kogukond astuks üles ja teeks kõik endast oleneva, et aidata kaasa rahu saavutamisele ja inimelude kaitsmisele.

Selgitades Venemaa ja Ukraina vahelist konflikti, on selge, et mõlemal poolel on oma seisukohad ja nõudmised. Kuid ükski sõjaline konflikt ei saa lõppeda ilma kompromisside ja mõistmiseta. Tõeline julgus ja tugevus peitub mitte sõjalises võidus, vaid võimes leida rahumeelseid lahendusi ja ehitada silda erimeelsuste ületamiseks.

Lõpetuseks, Kiievi vastu suunatud raketirünnak ja sellele järgnenud sündmused on järjekordne meeldetuletus sõja karmist reaalsusest ja selle laastavatest tagajärgedest. On aeg, et kõik konflikti osapooled ja rahvusvaheline kogukond võtaksid vastutuse ja teeksid jõupingutusi rahu ja stabiilsuse saavutamiseks. Ainult ühiselt tegutsedes on võimalik vältida edasisi tragöödiaid ja tagada helgem tulevik kõigile.