Hiljutises New York Posti artiklis avab Pulitzeri preemia finalist Annie Jacobsen lugejate silmad ühe kõige hirmutavama võimaliku tuleviku ees: tuumarrünnak Washington, D.C. vastu. Tema teos "Nuclear War: A Scenario" ei ole lihtsalt fiktsioon, vaid põhjalik analüüs sellest, mis võiks juhtuda, kui kõige hullem stsenaarium reaalsuseks saab.

Jacobsen kirjeldab kujuteldavat 1-megatonnise tuumapommi plahvatust Pentagoni üle, mis genereerib 180 miljoni Fahrenheitini temperatuuri, ületades isegi Päikese südame kuumust. See apokalüptiline sündmus hävitab koheselt Pentagoni ja selle 27 000 töötajat, muutes nad ja kogu hoone ümbruse superkuumenenud tolmupilveks. Lühikese hetkega kaob Pentagon, Ameerika sõjalise võimu sümbol, täielikult.

Kuid häving ei piirdu üksnes Pentagoniga. Jacobseni kirjeldatud stsenaariumis levib tulekera kiiresti, põhjustades massilist purustust ja surma kogu pealinnas. Arlingtoni Rahvuskalmistu koos seal viibivate inimestega muutub tuhaks sekunditega. Lähedalasuvad monumendid, sealhulgas Lincoln ja Jeffersoni memoriaalid, lagunevad kuumuse ja plahvatusjõu all. Kogu linnasüdamest saab elav põrgu, kus miljonid inimesed kannatavad või hukkuvad.

Jacobseni kirjelduse järgi ei piirdu katastroofi tagajärjed ainult füüsilise hävingu ja otseste ohvritega. Tuumaplahvatusega kaasnev elektromagnetiline impulss (EMP) hävitab kogu elektrisüsteemi, lõigates ellujäänud abist ja kommunikatsioonist. Veelgi enam, radioaktiivne sademete pilv katab suuri alasid, muutes need elamiskõlbmatuks aastakümneteks.

New York Posti artikkel ja Annie Jacobseni "Nuclear War: A Scenario" teos pakuvad sügavat mõtisklust tuumarelva jõu ja potentsiaalsete tagajärgede üle. See on hoiatus meile kõigile, meenutamaks tuumarelvade olemasolu tõsidust ja vajadust rahvusvahelise koostöö järele nende ohjeldamiseks. Jacobseni töö ei jäta kedagi külmaks, pakkudes karmi, kuid vajalikku meeldetuletust selle kohta, kui haavatav on meie maailm ja kui oluline on tegutseda praegu, et vältida sellise stsenaariumi teoks saamist.

Mis juhtuks Washingtoniga, kui teda tabaks tuumapomm?

Kui Washington, D.C., tabaks tuumapomm, oleks tagajärjed katastroofilised ja ulatuslikud, mõjutades nii linna füüsilist keskkonda kui ka selle elanikkonda, samuti poliitilist ja sotsiaalset struktuuri laiemalt. Järgnev kirjeldus põhineb teoreetilisel stsenaariumil, arvestades teaduslikke ja ajaloolisi andmeid tuumarelvade mõjust.

Esimesteks sekunditeks pärast plahvatust sünniks tohutu tulekera, mille temperatuur ületaks miljoneid kraade, põhjustades kohest ja täielikku hävingut mitme kilomeetri raadiuses. Pentagon, Valge Maja, Kongressihoone ja teised olulised valitsushooned häviksid kohe, jättes maha ainult sügavad kraatrid.

Tulekera järel leviks tohutu šokilaine, purustades hooneid, autosid, aknaid ja kõike muud oma teel kümnete kilomeetrite kaugusele. See laine põhjustaks massilist hävingut ja ohvrite arvu kasvu ka väljaspool esmast hävitusala.

Plahvatuse ajal vabaneb tohutu kogus ioniseerivat kiirgust, mis võib põhjustada kohest kiiritushaigust ja surma neile, kes viibivad otse kiirgusväljas, ning pikaajalisi tervisemõjusid, nagu vähk ja geneetilised kahjustused, kaugemates piirkondades.

Pärast esmast plahvatust hakkaks radioaktiivne sadestumine ("tuuma-tuhk") levima tuultega, reostades suuri alasid ja muutes need elamiskõlbmatuks pikaks ajaks. See mõjutaks joogivett, toiduvarusid ja looduskeskkonda, põhjustades tervisehäireid ja surma aastaid pärast plahvatust.

Linnast evakueerimine ja meditsiiniabi osutamine oleksid ülisuured väljakutsed, arvestades infrastruktuuri hävingut ja kommunikatsioonisüsteemide katkemist. Haiglad ja erakorralise meditsiini süsteemid oleksid üle koormatud või täielikult hävinud.

Valitsuse töövõime taastamine oleks kriitiline, arvestades riigi pealinna strateegilist ja administratiivset tähtsust. Plaanid valitsuse jätkuvuse tagamiseks kriisiolukordades aktiveeritaks, kuid praktikas võib protsess olla keeruline ja aeganõudev.

Elanikkonna psühholoogiline trauma oleks tohutu, mõjutades inimesi isiklikul, kogukondlikul ja rahvuslikul tasandil. Ühiskondlik kord ja turvalisus võiksid olla tõsiselt ohustatud, kui inimesed üritavad ellu jääda ja kohaneda uue reaalsusega pärast rünnakut.

Tuumarünnak Washington, D.C. vastu oleks ülemaailmne katastroof, mille mõjud ulatuksid kaugemale kui ainult hävinud linn. See mõjutaks sügavalt Ameerika Ühendriikide võimet tegutseda kui rahvusriiki, samuti rahvusvahvahelisi suhteid, majandust ja globaalset julgeolekukeskkonda.

Washingtoni häving mõjutaks mitte ainult USA majandust, vaid põhjustaks ka globaalse majanduskriisi. Pealinnas asuvad paljud olulised finants- ja majandusorganisatsioonid, mille kadumine põhjustaks turgudel kaose ja investeerimispaanika.

Tarneahelate katkestused, mis tulenevad logistika ja transpordi häiringutest, põhjustaksid toiduainete, ravimite ja muude kriitiliste varude puudust, mõjutades inimesi üle kogu riigi ja kaugemal.

Tuumaplahvatuse põhjustatud tulekahjud, radioaktiivne saastatus ja füüsikaline hävitustöö avaldaksid laastavat mõju kohalikele ökosüsteemidele. Looduslikud elupaigad häviksid, põhjustades ulatuslikke liigikadusid ja ökoloogilisi tasakaalutusi, millest taastumine võtaks aastakümneid.

Suuremahulised tulekahjud ja tohutu kogus atmosfääri paisatud tahma võivad põhjustada "tuuma talve" efekti, kus päikesevalgus blokeeritakse ja globaalsed temperatuurid langevad, põhjustades põllumajanduslikke saagikuse langusi ja toidupuudust kogu maailmas.

Tuumarünnak pealinnale süvendaks rahvusvahelisi pingeid ja võiks viia sõjaliste konfliktide eskaleerumiseni, eriti kui rünnaku eest vastutav jõud oleks teada. Võimalik vastulöök ja sõjategevuse laienemine suurendaksid ohtu globaalsele julgeolekule.

Katastroof võiks ka kas põhjustada rahvusvahelise kogukonna solidaarsust ja koostööd või vastupidi, süvendada usaldamatust ja konkurentsi ellujäämisressursside pärast. Rünnaku järelmõjud sunniksid riike ümber hindama oma julgeolekupoliitikat ja tuumarelvade rolli.

Washingtoni häving jätaks sügava psühholoogilise armi Ameerika Ühendriikide ja kogu maailma elanikkonnale. Trauma, lein ja hirm tuumarelvade ees muutuksid püsivaks osaluks rahvuslikust ja globaalsest teadvusest. Tuumarünnaku üleelamine ja selle tagajärgedega toimetulek nõuaks ulatuslikke vaimse tervise toetusprogramme ja ühiskonna tervenemisprotsesse.

Sellise katastroofi järgselt võiksime näha ka kultuuriliste väärtuste ja prioriteetide muutumist. Kogukonnad ja ühiskonnad võivad hakata rohkem väärtustama rahu, solidaarsust ja säästvat arengut, püüdes vältida tulevikus taolise hävingu kordumist.

Tuumarünnaku järel võiks tekkida uus põlvkond aktiviste ja õpetajaid, kes keskenduvad tuumarelvade ohtlikkuse ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise õpetamisele. Haridusprogrammid ja rahvusvahelised kampaaniad tuumarelvade kaotamiseks võiksid saada uut hoogu.

Katastroofi taolises olukorras võiks kiirendada uute tehnoloogiate ja innovatsioonide arendamist, mis aitavad leevendada tuumarelvade mõju ja parandada tsiviilkaitset. Näiteks võiksid tekkida edusammud kiirguse puhastamise, energia taastamise ja elutähtsate teenuste kiire taastamise alal.

Tuumarünnaku järgselt võiksid arhitektid ja linnaplaneerijad hakata kavandama linnu, mis on vastupidavamad sellistele katastroofidele, hõlmates paremat evakuatsiooniplaneeringut, ohutumaid varjendeid ja elutähtsate teenuste kiiret taastamist võimaldavaid süsteeme.

Tuumarünnaku Washington, D.C. vastu tagajärjed oleksid katastroofilised, mõjutades inimeste elusid, keskkonda, majandust, rahvuslikku ja globaalset julgeolekut tervikuna. Selle mõju ulatuks kaugemale füüsilisest hävingust, põhjustades sügavat sotsiaalset, psühholoogilist ja kultuurilist muutust. Sellise stsenaariumi võimalikkus rõhutab tuumarelvade ohtlikkust ja vajadust globaalse desarmeerimise ning rahu tagamise jõupingutuste järele.

Tuumarünnaku ärahoidmine ja inimkonna kaitse tuumaohtude eest peaks olema ülemaailmne prioriteet, mis nõuab koostööd, innovatsiooni ja pühendumist kõigilt riikidelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.