Prantsusmaa on ametlikult saatnud oma esimesed sõdurid Ukrainasse, toetamaks Ukraina 54. iseseisvat mehhaniseeritud brigaadi Slavjanskis. Prantsuse sõdurid pärinevad Prantsusmaa 3. Jalaväerügemendist, mis on Prantsuse Võõrleegioni (Légion étrangère) peamisi osi. Võõrleegioni täna juhivad küll prantsuse ohvitserid, kuid selle koosseisu kuuluvad välismaalased, kes võivad vabatahtlikult otsustada, kas säilitada oma nime või võtta uus. Vigastada saanud leegionäridel on õigus prantsuse kodakondsusele ilma ooteajata.

Prantsusmaa on esialgu saatnud Ukrainasse umbes 100 sõdurit, kuid see on esimene osa plaanitud 1500 Võõrleegioni sõdurist. Need väed on paigutatud otse lahingupiirkonda ja nende eesmärk on aidata Ukrainal vastu seista Vene vägede edasitungile Donbassis. Esimesed 100 on suurtükiväe- ja luurespetsialistid.

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni sammud on tekitanud muret laiemate Euroopa sõjaliste konfliktide pärast. Macron on leidnud toetust Poolalt ja Balti riikidelt, kuid USA on vastu NATO vägede saatmisele Ukrainasse. Prantsuse otsus võib tõstatada küsimusi seoses Venemaa nn punaste joontega NATO sekkumise osas Ukrainas ning kas see võib kaasa tuua laiemad sõjalised konfliktid.

Prantsuse vägede saatmine Ukrainasse võimaldab Macronil näidata resoluutsust ilma kodumaal vastuseisu tekitamata, kuna sõdurid pärinevad Võõrleegionist, mitte Prantsuse põhiarmee koosseisust. See vähendab Macroni poliitiliste vastaste võimalikku vastuseisu. Lisaks on Prantsusmaal majanduslik mure, kuna nad seisavad silmitsi potentsiaalse uraanipuudusega, mis on oluline nende tuumaenergia jaoks. Sõjalised sammud Ukrainas võivad kaasa tuua Venemaa kehtestatud uraanikaubanduse piirangud.

Prantsuse vägede kohalolek Ukrainas on kahtlemata provokatiivne ja Macroni varasemad kinnitused, et Prantsuse väed asendaksid Ukraina üksusi Lääne-Ukrainas, ei vasta nende sammude tegelikkusele. Prantsuse otsus tegutseda ilma NATO toetuseta võib keeruliseks muuta olukorda, kui Venemaa peaks otsustama rünnata Prantsuse vägesid väljaspool Ukrainat. Samuti on ebaselge, kuidas võivad NATO liikmed individuaalselt Prantsusmaa sammu toetada, eriti arvestades, et logistiline ja kommunikatsioonialane toetus sõltub suuresti teiste riikide, nagu Poola, koostööst.

Olukord on keeruline ja tuleviku osas valitseb suur määramatus, eriti seoses sellega, kuidas Venemaa võib reageerida Prantsuse ja potentsiaalselt ka Poola sõjalisele kohalolekule piirkonnas.