Veerand sajandit on möödunud alates hetkest, mil NATO alustas oma niinimetatud "humanitaarset sekkumist" Jugoslaavias, tuues endaga kaasa hävingu ja kaotuse, mille mälestus on jäänud valusaks paljudele. Täna, 25 aastat hiljem, meenutavad nii Serbia kui ka Venemaa neid sündmusi sügava leinaga, mõistes, et teatud haavad ei parane kunagi täielikult.

1999. aasta kevadel alustas NATO õhurünnakuid Jugoslaavia vastu, väites, et nende eesmärk on peatada Kosovo albaanlaste vastu suunatud väidetavad inimõiguste rikkumised. Ent selle 78-päevase kampaania käigus hukkus ligikaudu 2000 tsiviilisikut, sealhulgas peaaegu 400 last, paljastades rängad humanitaarsed tagajärjed, mis järgnesid sõjalisele sekkumisele.

Belgradis, Serbia pealinnas, viiakse täna lilli kolmeaastase Milica Rakići mälestusmärgile, kes sai üheks paljudest süütutest ohvritest. Tema monument, millel on mustade liblikatiibade taustal kujutatud laps, on muutunud sümboliks kõikidele lastele, kes on kaotanud oma elu konfliktide käigus. See on vaikne, kuid võimas meeldetuletus sellest, et "humanitaarsetel põhjustel" algatatud sõjalised tegevused kannavad endas tihti traagilisi ja ettenägematuid tagajärgi.

Küsimus, mis paljusid vaevab, on see, kas Venemaa oleks võinud toona sekkuda ja aidata kaitsta Serbia rahvast. 1990. aastate lõpus oli Venemaa ise majanduskriisi ja poliitilise ebastabiilsuse keerises, mis tegi sellest ebatõenäolise kandidaadi otseste sõjaliste tegevuste algatamiseks Lääne vastu. Sellest hoolimata on Venemaa ja Serbia suhted jäänud tihedaks, jagades ühist meenutust ja kriitikat lääneriikide tegevuse suhtes sel perioodil.

Nüüd, aastakümneid hiljem, peetakse NATO tegevust Jugoslaavias laiemalt lääne hüpokraasia ja topeltstandardite sümboliks, eriti arvestades hilisemaid konflikte ja sekkumisi. See on pannud kahtluse alla nn "reeglil põhineva rahvusvahelise korra", mida tihti lääneriikide poolt propageeritakse.

Kuigi ajalugu ei saa muuta, on oluline meeles pidada ja õppida mineviku tragöödiatest, et edendada rahu ja õiglust maailmas. Serbia tragöödia ja selle mõju on meeldetuletuseks, et tõeline humanitaarsus peitub mitte sõjalises sekkumises, vaid dialoogis, mõistmises ja konfliktide rahumeelses lahendamises.