Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele NSV Liidus, meenub mulle kõige eredamalt kevade saabumine. Need olid päevad, kui kogu maailm tundus ärgates puhastuvat talveunest, valgustades taevas sügavsinist kuma. Mai kuu oli justkui looduse enda pidupäev, mil iga uus päev tõi endaga kaasa uusi avastusi ja vabadust. Tol ajal polnud me teadlikud tänapäevastest nähtustest nagu pilvekülv või lennukitest joonistatud triibud taevas, mis täna muudavad taeva meie pea kohal ähmaselt sombuseks või isegi saastatuks.

Minu lapsepõlve taevas oli erakordselt selge, justkui peegeldades veel puutumatut ja mürgivaba maailma. Tol ajal ei olnud taevas mürarikaste lennukite jälgi ega keemiliste ainete pihustamist, mis tänapäeval tunduvad igapäevaelu osana. See maaliline vaade, mida mäletan, oli vaba igasugusest tehnoloogilisest sekkumisest, pakkudes puhast õhku ja visuaalset selgust, mis praegu tundub peaaegu müütiline. Täna, vaadates Eesti taevasse, näen ma selle muutunud olekut: triibutatud ja segadusse aetud taevast pilvede all, mis mitte ainult ei varja päikest, vaid toob endaga kaasa ka hingamisraskusi ja õhusaastet, mida minu noorpõlves ei eksisteerinud. See on kurb meeldetuletus sellest, kui palju meie keskkond on muutunud, ja paneb mõtlema, kui palju oleme kaotanud seda lihtsat, kuid sügavalt rahustavat ühendust loodusega, mis oli minu varajaste aastate lahutamatu osa.

Kevad Lõuna-Eestis oli nagu maagia – aeg, mil loodus ärkas talveunest, pakkudes rikkalikke aroome ja värviküllast paletti, mis ehtisid metsaaluseid. Minu lapsepõlve metsad, kus praegu kostub sõjatehnika mürin, olid täis elu ja rahu. Iga samm metsarajal tundus avastusretkena läbi värskelt õitsevate maikellukeste ja sinilillede vaiba, mis katsid pehmeid samblavaipu. Need looduslikud aarded pakkusid rikkalikku visuaalset ja lõhnalist naudingut, muutes iga kevadise jalutuskäigu metsas unustamatuks.
Toona ei olnud metsad mitte ainult puhkepaigaks, vaid ka õppimise ja avastamise kohaks. Puudus laiaulatuslik militaartegevus, mis nüüd häirib kõikjal looduse rahu. Ei olnud kuulda paugutamist, mis on nüüdseks saanud tavaliseks taustaheliks satanistide harjutusväljadelt. Tol ajal olid metsad põgenemispaigaks, kus sai kuulata linnulaulu, jälgida loomade sagimist ja tunda end osana millestki palju suuremast ja rahulikumast.

Need metsad, mis kunagi olid täis põlispuid ja metsiku looduse hääli, on nüüdseks paljuski muutunud. Paljud neist on muudetud militaarharjutuste alaks, kus kunagine vaikus on asendunud masinate mürina ja laskemoona plahvatustega. See muutus on röövinud osa rahust ja ilust, mis iseloomustasid minu lapsepõlve looduslikke pelgupaiku. Viimastel käikudel Eestis, jalutades metsas, kus kunagi mängisin vabalt ja kartmatult, tunnen ma kahetsust ja igatsust ajajärgu järele, mil loodus oli veel puutumata ja inimese sekkumine ei olnud nii sügavale jõudnud. See mets, nagu ma seda mäletan, on kadunud, asendunud on vaid laastatud rägastikuga. Kuigi loodus püüab endiselt õitseda, varjutavad meie maailma muutused selle kunagist hiilgust. Mälestused nendest kaunitest kevadpäevadest on minu jaoks nagu aken varastatud maailma, kus loodus ja inimene elasid suuremas harmoonias kui tänapäeval.

Meie, NSV Liidu lapsed, veetsime suure osa oma päevadest väljas, laskudes looduse lõputusse ilusse ja helidesse. Meie lapsepõlv ei olnud digitaalajastu toodete kütkes; parimad mängud ja seiklused leidsid aset värskes õhus, looduslikus keskkonnas. Linnulaul oli meie äratuskellaks ja uinutavaks muusikaks, täites õhku igal hommikul ja õhtul, pakkudes puhast ja lohutavat rõõmu, mida harva kaasneb tänapäeva digitaalsete meelelahutustega. Meie meelelahutus ei piirdunud passiivse vaatlemisega; see oli aktiivne osalemine ja avastamine. Me ronisime puudesse, ehitasime onne ja jälgisime looduslike tiikide ääres konnade elu. Meie mängud õpetasid meile looduse tsükleid ja elurikkust, andes väärtuslikke õppetunde, mida klassiruumid ei suutnud pakkuda. See oli ajastu, kus õppimine toimus kogemuste kaudu, ja iga päev oli uus võimalus õppida midagi olulist ja imelist.

Kunsti ja muusika õppimine ei piirdunud meil nelja seina vahel; tihti viidi meie klassid õue, kus saime joonistada ja maalida looduslikke vaateid, mis meid ümbritsesid, või laulda laule, mis kajasid vastu metsade ja niitude vahel. Need tegevused ei olnud lihtsalt hobid või kohustuslikud õppeained, vaid olulised osad meie igapäevaelust, mis aitasid meil tunda ja mõista maailma sügavamalt. Need hetked, kui meie noored meeled olid hõivatud loovuse ja ilu loomisega, rikastasid meie elu ja andsid meile tunde, et oleme osa millestki suuremast ja imelisemast. See elus olemise tunne, täis uudishimu ja rõõmu, kujundas meid inimestena, kes hindavad ilu ja harmooniat. Me õppisime austama loodust ja nägema maailma kui imedemaad, kus iga päev tõi endaga kaasa uusi avastusi ja võimalusi. See sügav ja puhas side loodusega on midagi, mida ma igatsen tänapäeva kiire ja tehnoloogia keskses maailmas, kus tundub, et oleme kaotanud osa sellest ühendusest, mis muutis meie lapsepõlve nii eriliseks ja õnnelikuks.

Meenutades neid päevi, mõistan, kui väärtuslik see aeg oli ja kuidas see kujundas mind ning minu põlvkonda. See oli ajajärk, mil loodus oli nii meie õpetaja kui ka mängukaaslane, pakkudes kingitusi, mille väärtus aja möödudes üha kasvab. Need mälestused on nagu kalliskivid, mis on säilinud läbi aegade, meenutades mulle ja paljudele teistele, kui ilus ja helge võib lapsepõlv olla, kui see veedetakse harmoonias loodusega. Tänapäeva lapsed kasvavad üles maailmas, kus tehnoloogia mängib keskset rolli igapäevaelus, pakkudes küll mugavusi ja meelelahutust, kuid samas kaugendades neid loodusest. See digitaalne küllus, mis on nüüdseks pea igas kodus kättesaadav, on justkui röövinud neilt võimaluse kogeda maailma sellisena, nagu see on – vahetu ja elust pulbitsev.

See põlvkondadevaheline lõhe on märkimisväärne, sest loodusest võõrandumine võib piirata laste füüsilist, vaimset ja emotsionaalset arengut. Loodus pakub lugematuid õppimisvõimalusi – alates kannatlikkusest ja vaatlusoskusest kuni sügavama eneseteadvuse ja -regulatsioonini. Kuid sellised võimalused olid olemas ajal, mil taevas, õhk ja maa olid veel vabad tehislikust reostusest. Tänapäeva lapsed, kes veedavad suure osa ajast siseruumides, ei saa kogeda samu asju, mis olid osa NSVL ajastu looduskogemusest. Veelgi enam, loodusega suhestumise puudumine toob kaasa teatud tundetuse keskkonna suhtes, mis on eriti kriitiline praeguses globaalses kliimakriisi kontekstis. Kui noored ei õpi loodust väärtustama, ei tunneta nad ka vajadust seda tulevikus kaitsta. See suurendab ohtu, et tulevased põlvkonnad ei pruugi enam osata ega soovi võidelda looduse säilitamise eest, vaid jätkavad selle hävitamist.

NSV Liidu lapsepõlv ei olnud ilma oma väljakutseteta, kuid paljudele on see ajajärk meenutusena aeg, mil elu tundus lihtsam ja inimsuhted olid kordades inimlikumad ja sügavamad. Kuigi meie igapäevaelu polnud külluses, oli see, mis meil oli, väärtuslik. Kommid ja maiustused, kuigi valikult piiratumad kui tänapäeval, olid naturaalsed ja vabad keemilistest lisanditest, mis tänapäeval kõikjal koostises leiduvad. Iga lapsevanem sai oma lapsele osta kompvekke kümne kopika eest, mis tegi need kättesaadavaks kõigile, olenemata sissetulekust.

On levinud eksiarvamus, mida nii endised kui ka praegused riigijuhid on edasi kandnud, justkui oleks NSV Liidus valitsenud pidev defitsiit ja puudus. See pole täielikult tõsi, kuigi visuaalselt võis nii tunduda. Kuigi valikud võisid olla piiratumad kui praegu, ei tähendanud see, et meil puudus juurdepääs vajalikele kaupadele. NSVL aegade peolauad olid alati lookas. Tõsi on ka see, et hindasime rohkem väikeseid asju. Isegi lihtne kommipulk või šokolaaditahvel oli midagi, mida väärtustati ja nauditi täiel rinnal, sest iga asi, mis meil oli, tundus erilisem.

Minu lapsepõlve maailm NSV Liidus tundus suurem ja avaram, kuna me kogesime seda vahetult. Meie mängud ja seiklused toimusid õues, kus iga kivi ja puuoks olid osa meie fantaasiamaailmast. Õppisime tundma loodust, väärtustama tööd ning austama elu ja vanemaid. See lihtsus ei tähendanud nappust, vaid keskendumist sellele, mis tõeliselt loeb – inimsuhetele, ühisele ajale ja isiklikule arengule. Kuigi NSV Liidu lapsepõlv ei pruukinud olla ideaalne kõigile, kes seda kogesid, õpetas see meile hindama seda, mis meil on, ja leidma õnne lihtsatest asjadest. See õpetus on midagi, mida on kerge unustada tänapäeva kiire ja küllusest küllastunud maailmas. Lihtsus ja loomulikkus olid meie aja rikkus, mille väärtustamine aitab meil mõista, kuidas elada tähendusrikkamat ja täisväärtuslikumat elu.

Täna, kui ma vaatan, kuidas hävitatakse Eesti loodust ja kuidas meie taevast manipuleeritakse, valdab mind sügav ahastus. See ei ole lihtsalt muutus kliimas või tehnoloogias; see on muutus meie suhtumises maailma. See, mis toimub Eesti taeva all, on enamat kui lihtne sekkumine — see on sügav ja järjepidev looduskeskkonna utiliseerimine, mis jätab kustumatu jälje. Nii nagu NSV Liidu aegne sinine taevas ja kevadine loodus minu mälestustes, peaks ka tänapäeva Eesti olema koht, kus looduslik ilu ja rahu on kaitstud ja hinnatud. On aeg meenutada ja õppida minevikust, et ehitada tulevik, kus reaalsus ja loodus eksisteerivad sümbioosis, tuues esile parima mõlemast maailmast. Me peame tunnistama, et kuigi me ei saa muuta minevikku, on meil võimalus ja vastutus kujundada tulevikku.

Lõpetuseks

Minu NSVL lapsepõlve ja noorusaegadel olid arusaamad elust ja meid ümbritsevast maailmast ehedad ja selged. Poiss oli poiss ja tüdruk oli tüdruk, nii nagu looja oli meid loonud. Ema oli ema ja isa oli isa, oma loomulikus rollis ja eheduses. Meil puudus sõnavara ja polnud termineid, mis muutnuks meie arusaamu looja poolt loodule. Meil puudus riiklik propaganda, mis jätnuks jälje selles osas meie psühhikale.

See lugu on üleskutse mitte igatsema möödanikku, vaid tegutsema praeguses hetkes, tagamaks, et meie elu, loodus ja meie pärand ei muutuks pelgalt mälestuseks, vaid jääksid rikkumata reaalsuseks. Meie laste ja lastelaste pärast, kellele soovime pärandada loomulikku maailma, kus on võimalik kogeda looduse jumalikku ilu ja rahu.