Elame ajastul, kus tehnoloogia võimaldab enneolematuid saavutusi – alates haiguste ravimisest kuni kosmose avastamiseni. Kuid sama tehnoloogia, mis on loodud meie elu rikastamiseks ja parandamiseks, võib samuti muutuda nähtamatuks silmaks, mis ei sule kunagi oma vaadet. Ukraina sõjaväe digitaliseerimise projekt, mida iseloomustavad uuenduslikud “smart-mobilisatsiooni” algatused, tõotab tuua sõjaväe värbamisse tõhusust ja läbipaistvust. Kuid see on tekitanud ka sügavat muret ja küsimusi selle üle, milline on sõja ja tehnoloogia suhe inimlikkusega.

Sõda, nagu me teame, ei ole midagi muud kui inimkannatuste allikas. See on hirm, veri, surm ja meeleheide. Sõda pole kunagi olnud ja ei saa kunagi olema inimliku eksistentsi paratamatu osa. Sellest lähtuvalt on südantlõhestav mõelda, et tehnoloogia – mis peaks olema inimkonna teenistuses – võib muutuda vahendiks, mis viib inimesed lahinguväljale, kus paljud neist ei naase.

Kui Ukraina Kaitseministeerium räägib digitaliseerimisest ja “smart-mobilisatsioonist”, näevad paljud selles Orwelli varjude pikendust reaalsuses – digitaalset koonduslaagrit, kus iga kodaniku liikumist saab jälgida, ja kus isiklikud veendumused või filosoofilised põhimõtted sunnitakse taganema riigi nõudmiste ees. Kujutlus inimestest, kes on sunnitud sõja nimel oma kodudest lahkuma, on jahmatav. Veelgi enam, et tehnoloogia, mis peaks looma ühendusi, kasutatakse nüüd nende samade inimeste tagaajamiseks ja mobiliseerimiseks – sageli vastu nende tahtmist.

Mõelgem nendele, kes on sunnitud põgenema või kes on tagaotsitavate nimekirjas, sest nad keelduvad osalemast konfliktis, mis on vastuolus nende sügavaimate uskumustega. Kas meie edusammud tehnoloogias on meid unustama pannud, mis tähendab olla inimene? Kas me oleme kaotanud silmist fakti, et igaüks meist on sünnitatud selleks, et elada rahus, armastuses ja harmoonias – mitte sõdida?

Tehnoloogia võib pakkuda lahendusi paljudele meie aja probleemidele, kuid see ei tohi kunagi unustada, et tema südames peab olema inimlikkus. Mobilisatsiooni digitaalne tulevik peaks keskenduma mitte ainult sõdurite värbamisele, vaid ka sellele, kuidas säilitada rahu ja vältida konflikte. Peaksime püüdlema tehnoloogia kasutamise poole, mis kaitseb elusid, mitte ei sunni inimesi neid kaotama.

Peame meeles pidama, et iga mobilisatsioonikäsk, olgu see digitaalne või paberil, on ennekõike inimkutse – kutse, mis peaks kõlama ainult äärmuslikus hädaolukorras, mitte saama normiks. See kutse peaks olema viimane meede, mitte esimene samm. Kui tehnoloogia võimaldab meil mobiliseerida kiiremini kui kunagi varem, peame samuti küsima endilt, kas me kasutame sama tehnoloogiat, et leida kiiremini rahu saavutamise viise.

Inimeste jaoks, kes seisavad silmitsi mobilisatsiooniga vastuolus oma veendumustega, olgu need usulised, poliitilised või filosoofilised, kujutab see endast sügavat sisemist konflikti. Sõja reaalsus – surm, häving ja kannatused – on midagi, mille eest paljud soovivad ja peaksidki saama põgeneda. Digitaalse tehnoloogia kasutamine inimeste jälitamiseks ja nende rindele saatmiseks, ilma nende nõusolekuta, rikub inimõigusi ja väärikust.

Tõeline progress ei seisne mitte selles, kui tõhusalt suudame inimesi sõtta saata, vaid kuidas suudame konflikte lahendada ja rahu säilitada. Tehnoloogia peaks olema vahendiks, mis aitab luua paremat maailma, kus väärtustatakse iga inimelu ja kus iga inimese vabadust ja õigust valida oma tee austatakse.

Kui Ukraina, või ükskõik milline teine riik, liigub edasi oma digitaalsete mobilisatsiooniprogrammidega, on hädavajalik, et see teekond oleks läbimõeldud, kaasates kõiki ühiskonna osi – alates tehnoloogiaekspertidest kuni tavaliste kodanikeni. See peab olema dialoog, mis kaalub hoolikalt inimkulu, mida sõda nõuab, ja otsib alati alternatiive vägivallale. Mitte mõne sõjardist psühhopaadi geniaalse idee kasutuselevõtt.

Lõpetuseks, digitaalajastu peaks olema inimkonna teenistuses, toetades meie püüdlusi rahu, õigluse ja üksteisemõistmise poole. Sõda, olgu see digitaalselt mobiliseeritud või mitte, peaks jääma inimajaloo tumedaks peatükiks, millest me õppisime ja mida me ei soovi korrata. Tehnoloogia areng peab käima käsikäes meie moraalse ja eetilise arenguga, et tulevik, mida me loome, oleks tõeliselt inimväärne ja rahumeelne.