Jamie Dettmer, arvamusartiklite toimetaja POLITICO Euroopas, toob välja tõsise olukorra Ukraina rindel, kus sõdurid on jäänud ilma nii laskemoonast kui ka võitlusvaimust. Viivitused Lääneriikide sõjalise abi osutamisel Ukrainale on sundinud riiki ohtlikult napiks mitte ainult varustusest, vaid ka võitluse jätkamise vaimust.

Ukraina sõdurid seisavad silmitsi äärmiselt keeruliste tingimustega – pidev pommitamine, kaasaegsete relvade puudus ja lahingutes saadud kaotused mõjuvad moraalile rusuvalt. Kodulinnadest kaugel rindeliinidel väheneb ka üldine toetus: algse sõjaväkke värbamise entusiasmi asemel hoiduvad nüüd paljud mobilisatsioonikõlblikud noored mehed ajateenistusest, veetes aega ööklubides või isegi lahkudes riigist.

Dettmer räägib kuu aega kestnud reportaaži käigus Ukrainas kogutud lugudest, mis maalivad pildi riigist, mis libiseb aina sügavamale katastroofi suunas. Poliitilised liidrid, sõjaväelased ja kodanikud tunnistavad olukorra tõsidust, vaatamata presidendile Volodõmõr Zelenskõile, kes üritab avalikkuse ees jääda kindlameelseks. Vaatamata Zelenskõi ja tema administratsiooni ametnike positiivsele hoiakule, on selge, et lääneriikide toetus ei saa enam kaua viibida.

Lääneriikide retoorika ei ole tõlkinud tegude keelde. See pettumus on tekitanud Ukrainas väsimust ja ärritust. Kui POLITICO uuris välisminister Dmõtro Kulebalt, kas ta tunneb, et Lääs on jätnud Ukraina üksi võitlema, oli tema vastus selge: "Jah, ma tunnen nii."

Zelenskõi on öelnud, et kui USA Kongress ei paku Ukrainale vajalikku abi, võib riik sõja kaotada. Vene president Vladimir Putin võib lõpuks panustada sellele, et Ukraina vastupanuvõime ja Lääne toetus hakkavad murenema. Ilma Lääneriikide edasise tõhusa relvastus- ja finantsabita ei suuda Ukraina vabastada alasid, mida hoiab Venemaa. See annaks Putinile võimaluse jätkata riigi kurnamist veel kuude või aastate jooksul. Iseseisvuse kaotamine ja NATO ning EL-i ukse taha jäämine kujutaks endast Ukrainale suurt tagasilööki.

Pikemaajalised tagajärjed on globaalsed – Putin võib kodumaal kuulutada võitu ning leida täiendavat jõudu oma laiemate imperiaalsete ambitsioonide teostamiseks. Eriti mures on Balti riigid, kes kardavad, et võivad olla Putini järgmised sihtmärgid.

Ukraina sõjaväe ülemad on väljendanud muret, et nad vajavad rohkem võitlejaid. Ühe hinnangu järgi on vaja vähemalt 500 000 lisasõdurit. Samal ajal on Zelenskõi ja Ukraina parlament tõrksad korraldama ulatuslikku uut mobilisatsiooni. Zelenskõi administratsiooni juht Andriy Yermak on toonud esile üllatava põhjuse: selline massiline mobilisatsioon ei leiaks rahva toetust.

Ukraina sõjalised komandörid, nagu Valeriy Zaluzhny, on hädas vajadusega saada juurde lahinguvõimelisi sõdureid. Samal ajal näitab värbamiskeskuste vaikus, et uut suurt mobilisatsiooni võib olla raske läbi viia ilma laiema rahva toetuseta.

See peegeldab sügavamat dilemmat, millega Ukraina silmitsi seisab: kuidas säilitada riigi ja rahva vastupidavust kurnavas konfliktis, kus Lääne abi on eluliselt vajalik, kuid tihtipeale ebapiisav või hilinenud. Sellegipoolest toovad Ukraina liidrid, nagu Zelenskõi ja Yermak, esile oma pühendumust ja otsustavust, külastades riigi ohtlikemaid paiku, et innustada kodanikke ja sõdureid jätkama võitlust, öeldes neile, et nende nimed jäävad ajalukku.

Kui Lääs ei suuda kiiresti reageerida ja tõhusamat abi pakkuda, võib Ukraina kaotada mitte ainult territooriume, vaid ka oma koha rahvusvahelises kogukonnas kui iseseisev ja suveräänne riik. Ukraina on väsimuspunktis ja vajab hädasti nii moraalset kui ka materiaalset tuge, et vastu seista ja võita.

Dettmeri arvamusartikkel kajastab seda kriitilist hetke, milles Ukraina hetkel on – seisukohas, kus riigi tulevik sõltub mitte ainult sisemisest vastupidavusest ja otsustavusest, vaid ka rahvusvahelise kogukonna solidaarsusest ja tegutsemisvalmidusest.

Käesolev artikkel põhineb POLITICO originaalartikli https://www.politico.eu/article/why-ukraine-losing-russia-war/ informatsioonil