Nii ütles Prantsusmaa president Emmanuel Macron hiljuti Sorbonne'i ülikoolis peetud kõnes. Arvestades Euroopa ees seisvaid probleeme, on tema sõnadel kaalu. Ukraina sõda on pööranud end Venemaa kasuks. Euroopa majandus lohiseb USA omast maha. Immigratsiooniküsimus ähvardab lõunapiiril. Paremäärmuslus on tõusuteel. 2026. aastal ei saa Euroopa ülistatud roheline kokkulepe rahastuse puudumisel edasi minna.

Kui Donald Trump võidab novembris toimuvad valimised, võib ta USA välja viia Pariisi kliimakokkulepetest ja seada NATO tuleviku küsimärgi alla.

Loomulikult ei ole oma surelikkuse tunnistamine sama, mis silmitsi seista otsese surmaohuga. Kuid 2024. aasta lõpuks on lihtne kujutleda tõeliselt tumedaid stsenaariume. Sellises valguses võiks oodata, et Euroopa pealinnad, eesotsas Pariisi ja Berliiniga, otsivad ühist lahendust kaitseküsimustes, investeeringutes ja rohelises kulutamises.

Selle asemel sündis kolmest päevast Prantsuse-Saksa tippkohtumisel nadi ühine avaldus. Kaks riigi juhti rääkisid suveräänsusest, kuid ei pakkunud selleks sisu. Nende peamised märksõnad – konkurentsivõime ja kapitaliturgude liit – on EL-i kommunikatsioonide kulunud klišeed. Konkurentsivõime rõhutamine on refleks geoeoonomilises keskkonnas, mis on väljakutsuv. Kapitaliturgude liidu lubamine väldib ühise EL-i laenamise küsimust.

Pariisi ei saa selles patustada. Macron on püüdnud vältida templi „lame duck“ kinnistumist ja kutsunud üles kahekordistama EL-i eelarvet ning tegema suuri investeeringuid. Tal on tugev liitlane Hispaanias. Euroopa Ülemkogus, mis koondab EL-i liikmesriikide juhte, on üleskutseid kaitsekulutuste rahastamiseks ühise laenamise kaudu.

Hoolimata horisondil olevatest riskidest ei kajastu see miski Berliinis. Midagi uut siin pole. Saksamaa on juba pikka aega olnud pidur Macroni Euroopa ambitsioonidele. Kuid nüüd leiab see uusi viise pettumuse valmistamiseks.

Varem venitas Saksamaa Euroopas jalgu, sest tundis end tugevana ja arvas, et aeg on tema poolel. See oli alati ekslik. Saksamaa maksis samuti hinda eurotsooni kriisi katastroofilise käsitlemise eest. Tänapäeval on enesega rahulolu veelgi kohatum.

Erinevalt Prantsusmaast on Saksamaa sõjaliselt kaitsetu ja valusalt sõltuv USA-st. Kui Trump valitakse teiseks ametiajaks, ei võta Washingtonis keegi vastu jahedamalt kui Olaf Scholz. Saksamaa energiapoliitika on segaduses. Saksamaa kuulus tootmissektor seisab silmitsi ebakindla tulevikuga. Paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale (AfD), mis kuni hiljuti tõusis küsitlustes, on nii vastumeelne, et Euroopa teised parempoolsed väldivad seda.

Kui Saksamaa valitsus seisab silmitsi kõige sellega, ei viita see enesega rahulolule, vaid halvatusele.

2022. aasta augustis, kui Ukraina valmistus oma vapraks vasturünnakuks, esitas Scholz Prahas julge visiooni EL-i idasuunalisest laienemisest. 2024. aastal, kui Ukraina püüab joont hoida, kaugeneb see väljavaade üha enam. Kodus ei ole Scholzi valitsuse reformilubadused hästi vananenud. Tema sotsiaaldemokraadid võitsid 2021. aastal lubadusega „normaalsest elust“ oma vananevale valijaskonnale. Kuid nagu on selgeks saanud, tuleb asjade samaks jäämiseks palju muuta. Siin Scholz ebaõnnestub.

Algul jättis ta oma koalitsiooni elavdamise roheliste hooleks. Kuid metsik tagasilöök energiasiirde ja põllumajanduse osas on muutnud keskkonnakaitsjad rahva patuoinasteks. Vaenulik tuli on tulnud mitte ainult tabloid Bild-Zeitungilt, vaid ka Scholzi koalitsioonis olevatelt Vaba Demokraatide (FDP) „autobahn liberite“ poolt.

FDP juhi Christian Lindneri lubamine rahandusministriks oli kõrge riskiga käik. Algul näitas ta paindlikkust, kuid on üha enam kaevanud end võlgade küsimuses sisse. Euroopas on minister ja tema meeskond avalikult vastu täiendavale ühise võla emiteerimisele.

Selline kivistumine võib olla mõistetav, kui see tooks hääli. Kuid FDP toetuse on kokku varisenud. Üldvalimistel jääks Saksamaa rahandusminister tõenäoliselt alla vasakpoolse mässaja Sahra Wagenknechti uuele erakonnale.

Lindneri viimane trikk on tüli kiskumine valitsuse ainsa tõeliselt populaarse liikme, kaitseminister Boris Pistoriusega. Lindner soovib, et Pistorius kärbiks umbes 6 miljardit eurot Saksamaa kaitsekulutustest. Berliini sellises seisus on vähe imestada, et Euroopa triivib.

Optimistid ütlevad, et kui olukord halveneb, leiab Euroopa jälle viisi läbi murda. Neil võib olla õigus. Kuid kriisidega toimetulek EL-i tasandil sõltub Berliinis tehtavatest valikutest. 2012. ja 2020. aastal eiras Angela Merkel oma CDU parempoolset tiiba. Kas Scholz riskiks poliitilise ellujäämise nimel, et Euroopa nimel Lindnerit sundida? See pole sugugi kindel. Kui tulevad valimised, mis on alternatiiv? CDU juht Friedrich Merz, kelle erakond juhib arvamusküsitlusi, eelistab pigem lõhestava poleemiku rolli kui konstruktiivse opositsiooniliidri oma.

Kui eurotsooni kriisi ajal nimetati Berliini Euroopa vastumeelseks hegemooniks, viitas see strateegilisele valikule. Tänapäeval, silmitsi veelgi suuremate ohtudega, valitseb Berliinis mitte teadlik vaoshoitus, vaid Euroopa poliitika vaakum.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron on püüdnud tõugata Euroopat julgete sammude poole, kuid Saksamaa tõrksus ja poliitilised segadused on tema jõupingutusi pidevalt pidurdanud. Euroopa on hetkel ristteel, kus iga vale samm võib viia selle lagunemiseni või suutmatuseni toime tulla järgmiste kriisidega.

Euroopa tulevik sõltub suuresti sellest, kuidas liikmesriigid suudavad ületada oma sisemised erimeelsused ja astuda ühiselt vastu väljakutsetele, mis on nende ees. Ilma tugeva ja ühtse tegevuseta võivad Macroni sõnad "Meie Euroopa on surelik. Ta võib surra" osutuda prohvetlikeks. Euroopa peab leidma viisi oma sisemise poliitilise halvatuse ületamiseks ja tegema julgeid otsuseid, et kindlustada oma tulevik järgmiste põlvkondade jaoks.