Miks kandideerin Euroopa Parlamenti

Kandideerides Euroopa Parlamenti, on mu sihiks seista Eesti riigi iseseisvuse ning huvide eest mitte üksnes sõnades, vaid kõigi vahenditega, mis parlamendiliikme kasutuses.

Toon ära põhimõtted, mida tahan valituks saades kaitsta:

Euroopa Liit peab loobuma liitriigi ambitsioonist ning pöörduma tagasi riikide liidu põhimõtete juurde.

Suurimaks Euroopa Liidu probleemiks on viimastel aastatel hoogustunud liikumine riikide liidust liitriigi suunas. Sellega kaasneb Euroopa Liidu surve liikmesriikide valitsustele ja jõuline ühtsete reeglite kehtestamine, arvestamata sealjuures liikmesriikide eripära ning rahvuslikke huvisid. Euroopa seaduste ülimuslikkus peab asenduma koostöö ning läbirääkimiste teel saavutatud ühisosa leidmisega, mis vastaks liidus elavate rahvaste ootustele ning huvidele. Euroopa Liit ei tohi sekkuda kohalikku poliitikasse trahvide ega riikide valitsustele suunatud kriitikaga. Mingil juhul ei tohi tühistada seni kehtivat otsuste vastuvõtmise konsensuslikku korda, asendades selle häälteenamusega, mis võimaldaks suurriikidel väiksemetele partneritele oma tahtmist peale suruda.

Euroopa Liit peab muutuma senisest enam demokraatia reegleid arvestavaks institutsiooniks, kus ka kõrgemad ametnikud valitakse rahva poolt.

Euroopa parlament on ainus EL-i otsevalitav institutsioon. See ei iseloomusta ühendust demokraatia vaates just parimast küljest. Lisaks parlamendile peab riikide kodanikel olema õigus valida ka Liidu juhte ning neid usalduskriisi tekkides ka tagasi kutsuda. Alles siis saame rääkida demokraatiast selle tõelises tähenduses.

Olulisemates kodanike heaolu mõjutavates küsimustes tuleb viia läbi rahvahääletused, mille tulemus muutub EL-i juhtorganitele kohustuslikuks.

Vaid demokraatliku vabade riikide ühendusena säilitab EL oma mõtte, muutumata poliitiliste huvigruppide tööriistaks oma ambitsioonide läbisurumisel.

Rände nime all toimuv inimkaubandus tuleb EL-is lõpetada.

EL peab lõpetama avatud piiride poliitika ning asuma oma territooriumi ning elanikke kaitsma taluvuse ületanud migratsioonitulva eest, mis ohustab nii julgeolekut kui ka euroopalikku eluviisi.

Pole mingit õigustust poliitikal, millega soositakse inimkaubandust. Hätta sattunuid tuleb toetada nende asukohariikides, mitte hõlbustades inimkaubitsejate musta äri juhuseküttide toimetamisel üle Vahemerel. Selle asemel, et nuputada migrantide jaotuskavade kallal, tuleb tööle panna oma ülesandeid täitev piirivalve. Et piire on võimalik kaitsta, tõestab Leedu kiiduväärt tegevus Valgevenest lähtuva migrantidevoo tõkestamisel ning Soome kindel käitumine idapiiril. Sama tõhusalt tuleb tõkestada migratsioonirünnak Vahemerel.

Lõpetada tuleb EL-i poolne rohehüsteeria.

EL-i nn rohemeetmed on muutunud loodushoidu soosivast keskkonnaprogrammist rohehüsteeriliseks ideoloogiliseks rünnakuks, mille tulemused kujunevad soovitule vastupidiseks. Tootmine kolib äärmuslikke keskkonnameetmeid rakendavast Euroopast Aasiasse ja Aafrikasse, kus lõdvad reeglid võimaldavad toota reostavamalt ning seeläbi väiksemate kuludega. Tulemuseks on globaalse saaste kasv, mida võimendavad üha pikemaks venivad tarneahelad.

Olukord, kus EL-i dokumentides käsitletakse süsinikdioksiidi vähendamise meetmeid üksnes summuti CO2 heitkoguseid hinnates, selle asemel, et läheneda dekarboniseerimise efekti hindamisele nn WtW (well-to-wheel) meetodil, ei ilmuta tegelikku loodussäästlikku mõtteviisi. Näiteks akuautode jalajälg võib arvestuses maakide kaevandamisest kuni akude utiliseerimiseni kujuneda märgatavalt reostavamaks biometaani kasutavatest sisepõlemismootoritest, kuid EL-i määrustes sellega ei arvestata. Ühtviisi vastutustundetult on lähenetud nii transpordile, energeetikale kui ka tööstusele.

Rohehüsteeria peab asenduma motiveeritud ja põhjendatud ideoloogiavaba ning riikide vajadusi arvestava loodussäästliku lähenemisega. EL-i rohehüsteeria hind on elatustaseme langus ning Euroopa riikide konkurentsivõime kahanemine, mis tuleb peatada.

Parlamendi liikmete arv tuleb viia riigiti võrdseks.

Euroopa Parlamendis on 705 saadikut. Saadikute arv sõltub liikmesriigi suurusest. Nii on väiksemad Küpros ja Luksenburg esindatud 6 saadikuga, pisike Eesti 7-ga, samas kui Saksamaal on Europarlamendis 96 häält, Prantsusmaal 79, Itaalial 76 esindajat. Praegune Euroopa Parlamendi ülesehitus diskrimineerib selgelt väikeriike ning võrdse kohtlemise printsiibi ja demokraatliku esindatuse tagamiseks peaks kohtade arv jaotuma riikide vahel võrdselt. 27-st liikmesriigile võiks olla Europarlamendis igale 20 saadikukohta, mis aitaks viia saadikute arvu seniselt 540-le, tõstes seeläbi iga esindaja vastutust. Võrdne kohtade jaotus tagaks riikide õiglase esindatuse ning võtaks suurriikidelt võimaluse enda tahet väiksematele peale suruda. Võidaks demokraatia, võidaks Euroopa.

Mõelgem Euroopa Liidus eelkõige koduse Eesti huvidele ja siinsete inimeste vajadustele!

Vsevolod Jürgenson